Eestis on mõnda aega olnud rändeteemadel arutelu keskmes araabia maadest ja/või moslemitaustaga sisserändajad.  Seoses sellega on suurenenud infovajadus selle piirkonna ja sealt tulevate inimeste taustakultuuride kohta, mis on loomulik, sest Eestis on siiani olnud võrdlemisi vähe kogemusi selle sisserändegrupiga ning valdava info kujuneb peamiselt üksikutele teemadele fokusseeritud meediakajastuste põhjal.

Araablased ja moslemid?
Kuigi sageli eeldatakse, et Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast (MENA piirkonnast) pärit uussisserändaja on automaatselt „moslem“ või „araablane“, on see väga mitmekesine piirkond, kus elab nii religioosselt kui ka etniliselt (ja loomulikult ka sotsiaalmajanduslikult ja ideoloogiliselt) väga erinevaid inimesi.

Lähis-Ida riikide etnilis-religioosse koosseisu kohta on raske leida täpseid andmeid – paljudes riikides ei ole inimestel olnud ka vaba enesemääratluse võimalust. Kui vaadata konfliktieelse Süüria etnilisi gruppe, oli seal nii araablasi kui ka kurde, türkmeene, armeenlasi jt. Okupatsioonijärgset Iraaki vaadates on seal araablasi, kurde, türkmeene, assüürlasi, jt. Religioosselt on selles piirkonnas nii moslemeid, aga ka kristlasi, budiste, juute jt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et enamik Süüria ja Iraagi elanikkonnast on moslemid ja araablased; pilt vähemusgruppide osas on aga äärmiselt kirju.

Kristlastest abielupaar, Iisrael/Palestiina. 
Foto: J. Denari, Commonweal Magazine

Jaziidid on omaette religioosne grupp, mille peamiseks elukohaks on olnud Iraak, aga väiksemad grupid elavad ka Süürias, Armeenias jt riikides. Foto: Y. Boudlal/Reuters.

Mida tähendab “moslemiks olemine”?

Inimese määratlemine „moslemina“ ei pruugi veel anda ammendavat infot tema religioossuse kohta.

Esiteks, MENA piirkonnas on mitmeid erinevaid moslemite gruppe – sunniidid, šiidid, sufid, ahmadiiad jt ning ka nende gruppide sees on alagruppe, oma uskumuste ja kommetega.

Teiseks, mis veelgi olulisem – moslemiks olemist käsitletakse MENA piirkonnas nö kaasasündinud omadusena. See tähendab, et last, kes sünnib peresse, kus isa on moslem, nimetatakse üsna automaatselt samuti moslemiks. Kui Eestis tajume religioossust isikliku valikuna ja pigem rahvus, etniline päritolu, nahavärv või muu taoline on „kaasa saadud“, on paljude moslemite jaoks „moslemiks olemine“ sarnasena Eestis käibel oleva rahvuse kontseptsiooniga – inimene sünnib eestlaseks, inimene sünnib moslemiks. See ei tähenda mitte seda, et kõik seal sündinud inimesed suhtuvad religiooni ühtemoodi tõsiselt – see tähendab hoopis, et inimene peab ise ennast defineerima selle laia raami sees. Ja loomulikult defineeritakse „moslemiks olemist“ erinevalt – nagu ka eestlased võivad erinevalt defineerida, mida tähendab „eestlaseks olemine“. Selliselt on Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas palju moslemeid, keda nimetatakse teinekord „kultuurilisteks moslemiteks“, analoogselt kasutati endises Jugoslaavias kategooriana „rahvuselt moslemid“. See tähendab, et religioonist tekkinud sätted kohandatakse ellu kultuurilistena, omistamata neile religioosset tähendust. Näiteks sealiha söömisest võidakse hoiduda usulistel põhjustel, aga ka sellepärast, et see mõte võib olla sama harjumatu, kui Eestis oleks paljudele inimestele koeraliha söömise mõte.

Kolmandaks, isegi kui me paigutaksime MENA piirkonnast pärit sisserändajad teatud religioossele skaalale, kas ja kui oluline on see selleks, et mõista neid inimesi ja toetada nende kohanemist? Kas neil kõigil on sama ellusuhtumine? Sama elustiil?

Üldiselt on kohanemise toetamiseks tähtsam see, millisest piirkonnast inimesed pärit on, aga mitte see, milline on nende religioon. Vahe kristlastest ja moslemitest araablaste vahel ei ole nii suur kui araabia kultuuriruumist ja soome kultuuriruumist tulevate kristlaste vahel. Loomulikult, nagu igal pool mujal maailmas, ei kao inimeste isikupära kusagile ka Lähis-Idas ja see mõjutab nii suhtumist religiooni, vägivalda, muusikasse või toitu. Siiski on aga samuti vaid loomulik, et sarnases geograafilises regioonis elavad inimesed harrastavad teatud piirini ka sarnast elustiili – sarnane toidulaud, harjumus teatud tüüpi kodudega või linnaruumiga, sarnane harjumus töökultuuri osas jm. Suur osa sellistest harjumustest ei sõltu religioonist, vaid on ühised nii moslemitel, kristlastel kui ka nt druusidel, kes on pärit ühest ja samast riigist.

Kuigi Araabia maad on erinevad, on nende riikide ühiskonnad Eestiga võrreldes kollektiivsemad, mh olulised on suhted kogukonnaga. Araabia maid iseloomustab ka kõrge kontekstiga kommunikatsioon ja üsna suur võimudistants.

Loe ka kommunikatsioonist ametiasutustega – see võib aidata aru saada Eestisse tulnud uussisserändaja eelhoiakutest.